Artiklid
Olga Potjomkina
Individuaalne konsultatsioon ja objektide kasutamine sümptomi paigutuses.
Näide praktikast
Artiklis kirjeldatakse juhtumit, kus 22-aastane noormees Ivar (nimi muudetud) tunneb alaväärsustunnet, mis on tingitud lihasnõrkusest. Psühholoogilise konsultatsiooni eesmärgiks oli toetada klienti tema senise elu muutmisel. Paigutaja töö edukuse hindamiskriteeriumiteks olid:
- muutused kliendi enesetundes ja enesehinnangus sh saavutatud tulemuste püsivus;
- tulemuste nähtavus;
- kliendile laiemas mõttes heaolutoov tulemus.
Psühhosomaatiliste haigestumiste levik on tõmmanud spetsialistide tähelepanu ning suunanud selle senisest enam sügavale- ja kõikehõlmavale tööle inimese emotsionaalse olemusega. Alaväärsustunne, mis on seotud piirangutega kehalises funktsionaalsuses, võib saada alaväärsuskompleksi välja kujunemise allikaks, eriti juhul kui tunne püsib pika perioodi vältel, seda toetavad erinevad sümptomid ning inimese adekvaatne kohanemine ühtede või teiste sotsiaalsete situatsioonidega on piiratud.
Traditsioonilises meditsiinis vaadeldakse haigust reeglina kui erinevate organite funktsionaalsuse häiret või siis häireid organismi süsteemides. Süsteemses fenomenoloogias eksiteerib oma eriline vaatenurk mõnede sümptomite ja haigestumiste tekkepõhjuste osas. Sümptomit vaadeldakse kui instrumenti, mis tasakaalustab pere või suguvõsa välja. Sümptomite spekter, mida võib käsitelda süsteemse paigutuse abil, on küllalt suur. Võib öelda, et igasugune haigus omab algselt informatsioonilist vundamenti ning see omakorda tähendab, et see võib olla seotud pere ajalooga.
Ivar, 22-aastane noormes, pöördus konsultatsioonile seoses oma murega, milleks oli “keha nõrkus”, mida Ivar kirjeldas kui pidevalt tuntavat külmust, suutmatust täielikult end välja sirutada, kiirelt tekkivat väsimustunnet ning seda ka vähese füüsilise pingutuse puhul, jäsemete halba funktsionaalsust, ebaedu suhtlemisel õrnema sooga jne. Kõik need ilmingud viisid Ivari alaväärsustunde tekkimiseni, kriitilisele meelestatusele iseenda ja oma tuleviku suhtes. Ivari kaebused ei langenud kokku Ivari välimusega, kes nägi välja tugeva terve noore mehena, kes liikus ja rääkis enesekindlalt.
Psühholoog-paigutaja juurde pöörduma ajendas Ivarit tema õppereis Saksamaale, kus kõik eelkirjeladtud sümptomid kadusid ning Ivar tundis end tugeva ja teovõimelisena. Koju naasmisel tavapärane, kaebusi põhjustav seisund sh tavapärane füüsilise nõrkuse tunne, taastus väga kiiresti. Perearst viis läbi vajalikud uuringud, mille tulemusena selgus, et Ivari tervislikseisund on igati korras.
Esimene hüpotees, milleni Ivariga intervjuu käigus jõuti oli järgmine: kuna Ivar tundis end täisväärtuslikuna nii füüsilises- kui ka psühholoogilises võtmes väljas pool kodumaad ja vanemate kodu, võis eeldada, et just perega koos elamise asjaolud võivad tema enesetundele avaldada varjatud mõju.
Ivar keeldus osalemisest grupitöös ja seetõttu valiti peamiseks teraapia meetodiks süsteemse perekondliku fenomenoloogia meetod – paigutus kujude/nukkude abil.
Ivar sündis kui tema ema oli 20-aastane ja isa 21-aastane. 10 aasta vanuses elas Ivar üle vanemate lahutuse, mille algatajaks oli ema. Ema oli selleks ajaks tutvunud teise mehega, kellega abiellus ning kellega tal sündis tütar. Ivari isa abiellus 4 aasta möödudes Viktoriaga ning nende perre sündis poeg.
Ivar elas vanemate lahutust väga rängalt üle. Tema suhted ema uue mehega olid halvad. Ivar kas hakkas ema uuele mehele vastu või siis keeldus igasugusest kommunikatsioonist. Ivari sõnul valis ema konfliktides Ivari ja Arturi (ema uus mees) vahel alati Arturi poole. Õe sünd lahutas Ivarit emast veelgi ning see omakorda tekitas Ivaris viha, eriti neil juhtudel kui teda “sunniti” oma õega aega veetma.
Esimesel teraapia sessioonil püstitati eelsesiva töö osas järgmine päring: “Ma tahan tunda oma keha sama tugevana kui ma tundsin seda viibides Saksamaal”. Ivarile tehti ettepanek valida kaks kujukest, üks tema enda jaoks ja üks sümptomi jaoks. Sümptomit tähistavaks kujukeseks valis Ivar malendite seast etturi, mis oli märgisatud ning märgistus tähistas suunda kuhu oli “suunatud” antud kuju pilk.
Töös kujudega ei saa paigutaja “asendajatelt” tagasisidet ning seetõttu infot paigutuse väljas toimuva kohta on võimalik saada järgmistest allikatest:
- kliendi kehahoiak, tema miimika, naha värvus, hääle tämber jne;
- tajud, tunded, reaktsioonid, millised tekivad kliendi kehas vastavalt:
- muutustele paigutuse väljas sh kujukeste liigutamine väljas jms;
- lahendust pakkuvatele fraasidele;
- väljas järjekordse kujutise tekkimisel ja selle jälgimisel.
Töös kujudega paigutaja pidevalt kontrollib protsessi esitades kliendile järgnevaid küsimusi: “Kuidas sa end antud hetkel tunned, mis toimub sinu kehas, ehk sa soovid selle või teise kuju asukohta muuta…” Ivar paigutas kujukesed sel moel, et need asetsesid ühel joonel teineteisest veidi eemal ning mõlemad kujud olid suunatud ühes ja samas suunas, “vaatasid” ühte punkti. Kui ma sellesse punkti lisasin isikustamata kuju, etturi, siis Ivari kehas tekkis koheselt reaktsioon, mis väljendus tugeva survena rindkeres. Küsimusele: “Millega võib tekkinud tunne seotud olla ja kes võiks olla see, kes kutsub esile valuliku surve rinnus?”, vastas Ivar kõhkelmata: “Ema”. Just eelneva tõttu asendati kolmas kuju ema tähistava naiseliku kujuga. Ema kuju “vaatas” Ivari ja sümptomi kujude vahelt läbi kaugusse. Tegin ettepaneku lisada paigutusse ka isa kuju. Ivar asetas isa kuju paigutuses ema kuju vastu nii, et “sümptom” jäi täpselt isa ja ema kujude vahele. Eelnimetatud muutuse juures tugevnes valutunne Ivari rindkeres ning kurku kerkis “klimp”. Küsimusele: “Kas Ivar soovib kujude asukohta muuta?”, muutis Ivar kujude asukohti järgnevalt: isa ja ema kujud seisavad üksteise vastas samal joonel (s.o vastasseisu joon) ning Ivari kuju seisab selle joone keskmes. Sümptomi kuju paigutas Ivar ema kuju taha, orienteerituna vanemate vahelist vastasseisu märkivale joonele ning suunatuna Ivari ja isa kujude vahelisele tühimikule. Paigutus näitas, et Ivar on seotud “Mina takistan oma vanemate lahkuminekut” dünaamikaga.
Iga kord kui töö ajal puudutati vanemaid või nende suhete temaatikat reageeris Ivari keha koheselt, tekkisid emotsioonid, mis tõid kaasa pisarad.
Lahendust pakkuvaks fraasiks, mis aitas rahustada eelnimetatud reaktsioone ning Ivaril lõdvestuda oli: “Kallid vanemad, teie olete suured aga mina olen väikene. Kõik, mis leidis aset ja toimub teie vahel jääb teile, see on teie vastutada. Mina olen teie poeg ja ma armastan teid mõlemaid nagu oma vanemaid.” Olulist tähtsust omasid ka tänusõnad vanematele nende poolt tehtud hindamatu kingituse – Elu – eest. Selles punktis tegin ettepaneku teha paus töös.
Paigutuse lõpukujutis, kus tegin ettepaneku peatuda, ei vastanud täiel määral Ivari poolt püsitatud päringu tulemusele. Siiski need tugevad tunded ja emotsioonid, mida Ivar paigutuse käigus koges, andsid mulle alust arvata, et Iavri hinges on käivitunud muutuste protsess ning kõige olulisem oli lasta sel protsessil jätkuda.
On teada, et paiguses saavutatud tulemus “nõuab” aega selleks, et muudatused, mis leidsid aset paigutuse käigus süsteemi välja tasandil ning kliendi tunnete tasandil, saaksid ilmneda kliendi elus. Tavaliselt ma pakun selliseks vaheajaks kahe järgneva paigutuse vahel 2-3 kuud.
Et Ivar saaks jätkata iseseisva tööga nimetatud perioodi vältel, tegin talle ettepaneku teha tööd järgneva kinnitusega (affirmation):
“Mina Ivar, mina olen mees, ma olen maailmale avatud ja täis optimismi, sest ma tean oma väärtust. Minu enesekindlus teeb mind motiveerituks, intuitiivselt teadlikuks, aitab mul näha kõiki võimalikke variante sündmuste arengutes, lubab tegutseda oma valikutele vastavalt ning tunda uhkust saavutatu üle. Isagi siis kui ma eksin tunnen end ikkagi kindlalt, turvaliselt, harmoonilises kooskõlas oma keha ja mõistusega.”
Vastavalt minu poolt tehtud ettepanekule pidi Ivar vähemalt 1 kord päevas lugema rahulikus tempos antud kinnitust, tehes iga lause järel pikki pause selleks, et võimaldada neil lausetel avaldada mõju ning samal ajal tajuda, mis toimub sel hetkel tunnete tasandil, emotsioonide tasandil ja kehas.
Järgmisel konsultatsioonil kirjeldas Ivar oma muljeid selliselt:
“Kui päris aus olla siis ma arvasin, et kõik see on üks jama ja paariks nädalaks unustasin Teie antud üleande. Nädalavahetusel tuli mulle külla mu sõber ja meil oli temaga avameelne vestlus, mille käigus ta tunnistas, et vanemad ei anna talle asu ning ta unistab kiiremas korras välja murda sellest kodust, et aegajalt külastavad teda isegi enesetapumõtted. Mul meenus, et ka minul esines neid hetki, kus soovisin oma elu lõpetada. Ei, mul loomulikult ei olnud kavas midagi seesugust ette võtta, lihtsalt mõtisklesin, kuidas see võiks olla. Ma võtsin selle teksti ja lasin kiirelt pilgul sellest üle käia. Minu tähelepanu köitis fraas “ma tunnen end turvaliselt”, just nagu see fraas oleks hakanud tiirutama ringiratast ümber minu pea kuni mu pea hakkas ringi käima. Siis ma asusin teksti lugema nii nagu Te olite mulle soovitanud, aeglaselt. Ma ei saa öelda, et minus oleks toimunud midagi erilist, kuid mul tekkis soov seda teksti lugeda veel mitu korda ning järgnevatel päevadel lugesin ma samuti, mitte küll iga päev, kuid siiski tihti.”
Esmase päringu “keha nõrkus” osas teatas Ivar, et olukord on muutunud veidi paremaks, et ta on end välja sirutanud, ehkki veel mitte täielikult ning kehas on tunda jahedust, mida ta ei tundnud Saksamaal viibides.
Teise konsultatsiooni me pühendasime Ivari suhetele vanematega.
Ivar teatas, et alates 16. eluaastast elab ta üksi. Teda toetab rahaliselt tema vanaisa Eugen. Emakodus käib Ivar harva, pigem käib ema Ivari juures selleks, et koristada ja “kasvatada” Ivarit. Isaga Ivar ei kohtu. Ei Ivar ega ka isa ei tee olukorra muutmiseks ühtki sammu.
Küsimusele, kuidas Ivar sooviks näha suhteid oma vanematega vastas Ivar: “Isa minu elus just-kui ei olegi ja puudu on ema soojusest”.
Järgmise paigutuse paring oli: “Ma tahan tunda oma ema soojust, et ma teaksin, et ta armastab mind”
Viidi läbi süsteemne perekondlik paigutus kujude abil.
Alguses valiti välja kaks kuju, Ivar ja tema ema. Esimene asetus oli järgmine: Ema kuju seisis mõnevõrra Ivari kujust ees pool. Ivari kuju oli ema kuju selja taga ja oli suunatud samasse suunda kuhu ema kujugi.
Sellises asetuses on ilmne kordade rikkumine perekondlikus süsteemis, millest räägib Bert Hellinger oma raamatus “Armastuse korrad” ning Gunhardt Weber raamatus “Kahte liiki õnn”. Ivari kuju paiknes vanaema-vanaisa tasemel. See omakorda tähendab, et Ivar paikneb süsteemis võõral kohal. Ma pöörasin Ivari tähelepanu sellele asjaolule ning palusin tal valida selle isiku kuju, “kelle asukohal ta saisab”. Ivar valis mehe kuju. Selle toimingu juures tekkis Ivari kehas rindkere piirkonnas pinge ja ärevus. Ivar asetas valitud kuju enda kuju selja taha ja teatas, et ta tunneb, et see on tema isa. Me omistasime liidetud kujule tähenduse “isa” ja oli ilmne, et Ivar viibib jätkuvalt vanemate lepitamise dünaamikas ehkki esimene asetus andis alust eeldada dünaamikat, kus Ivar on asunud täitma oma ema osas vanemlikku rolli (parentification).
Seda hüpoteesi kinnitas ema kuju suund, kel ilmselt puudus hea side oma emaga. Selgitasin Ivarile, et tema ema on oma emaga (Ivari vanaemaga) seotud sellisel moel, et tema “ligipääsetavus” Ivarile on piiratud ning see teadmine muutus Ivari jaoks vabastavaks ja tervendavaks. Pinge rindkeres kadus, samuti kadus ärevus. Paigutuse käik kulges vanemate aktsepteerimise suunas, süsteemis oma koha kui lapse koha aktsepteerimise suunas ning vanemate suhetesse sekkumisest keeldumise suunas.
Lõpulauseks ning lõplikult tervendavaks lauseks said Bert Hellingeri poolt välja pakutud sõnad, mida ta ise on nimetanud “Palve elu koidikul”:
Armas ema/armas emake,
ma võtan vastu kõik, mida sa mulle annad, kõik tervikuna,
ilma väljaarvamisteta,
ma võtan selle vastu kogu selle väärtuses, mis see sulle maksma läks
maksab see ka mulle.
Ma teen sellest midagi, sinu rõõmuks
(sinu mälestuseks).
See ei pidanud olema ilma asjata.
Ma võtan selle arvesse ja hoian seda
ja kui see osutub lubatuks, siis annan selle edasi,
nii nagu sinagi.
Ma võtan sind vastu kui oma ema
ja ma kuulun sulle kui sinu laps
(sinu poeg, sinu tütar).
Sina – oled see, keda ma vajan,
aga mina olen see laps, keda vajad sina.
Sina oled suur, aga mina olen väikene,
sina annad, mina võtan.
Kallis ema!
Ma olen rõõmus, et sa valisid isa.
Te mõlemad – olete need, keda ma vajan. Ainult teie!
Kallis isa/kallis isake,
ma võtan vastu kõik, mida sa mulle annad, kõik tervikuna,
ilma väljaarvamisteta,
ma võtan selle vastu kogu selle väärtuses, mis see sulle maksma läks
maksab see ka mulle.
Ma teen sellest midagi, sinu rõõmuks
(sinu mälestuseks).
See pidanud olema ilma asjata.
Ma võtan selle arvesse ja hoian seda
ja kui see osutub lubatuks, siis annan selle edasi,
nii nagu sinagi.
Ma võtan sind vastu kui oma isa
ja ma kuulun sulle kui sinu laps
(sinu poeg, sinu tütar).
Sina – oled see, keda ma vajan,
aga mina olen see laps, keda vajad sina.
Sina oled suur, aga mina olen väikene,
sina annad, mina võtan.
Kallis isa!
Ma olen rõõmus, et sa valisid ema.
Te mõlemad – olete need, keda ma vajan. Ainult teie!
Teie mõlema jaoks on minu südames hea koht
Seal on teie jaoks palju minu tütre (poja) armastust.
Tänan teid Elu eest!
Lõpu asetuses, kus me peatasime töö, oli veel näha kõrvalekalded hierarhias liinil isa-ema – ema seisab paarishutes mehe kohal, Ivar seisab nende vastas ja “vaatab” oma vanemate suunas. Siin on selgelt nähtav, et Ivar ei ole täielikult väljunud vanemate lepitamise dünaamikast ning seegi, et hinge tasandil ei ole Ivar veel piisavalt vaba selleks, et kergusega lahkuda vanemate süsteemist ning liikuda enda iseseisvasse täiskasvanu maailma. Kuid ma siiski otsustasin peatada töö, sest Ivar andis teada, et tema hingamine on muutnud, ta just kui ei tunnegi enam kuidas ta hingab, et oma hinges ta tunneb soojust ja see soojus on suunatud tema vanematele, et keha on muutunud kuulekaks ja tugevaks.
Töö peatamine just selles kohas, kus kõige tugevamalt ilmneb hinge suundumus ja liikumine muutuste suunas, seda võtet tutvustas Bert Hellinger 2009 – 2011.a paigutajate meistriklassis. Soovitas, seda võtet kasutada isegi sel juhul kui paigutuses saavutatud asetus on kaugel tavapärastest kordadest ja hierarhiast. Oma paigustusalastes töödes kasutan seda võtet väga laialdaselt ning mul on olnud võimalus jälgida, kuidas lugupidamine kliendi jõu vastu, mis on kätketud sellise võtte rakendamisse annab rikkalikke tulemusi. Klient jääb võimsasse, uudselt tekkinud tunnete tulva ning need tunded mitte ainult ei luba hinge tasandil olulistel muutustel aset leida vaid kliendil ka mõistusega kogeda seda uut, mis hinges aset leiab.
Koduse ülesandena sai Ivar kaasa Bert Hellingeri teksti “Palve elu koidikul”. Tegin ettepaneku õppida see tekst pähe ja korrata seda nii sageli kui Ivaril selleks soov tekib. Sama hästi oleks Ivar võinud antud teksti ka laulda just selles muusikalises stiilis, mis talle kõige enam meeldib – räpist hällilauluni.
3 kuu möödudes oli määratud järgmise kohutumise aeg.
Vot mida rääkis Ivar kolme kuu möödudes:
“Meeleolu on mul hea, tunnen energiat oma kehas, käte-jalgade olukord paraneb üha, vaid väikese vaagna piirkonnas on midagi “mäda”. Tütarlastele läheneda ikka veel kardan, meenub situatsioon, kui olin seksis võimetu, just nagu kogu mu sisemus oleks too kord jäätunud. Külastasin isa. Kui tema poole sõitsin tabasin end tundelt, et see käik rõõmustab mind ehkki kohtudes rääkisime tühjast-tähjast, kuid teisalt…viis aastat ei ole me temaga näinud-kuulnud. Emaga on olukord palju parem. Kohe Teiega viimase kohtumise järgselt rääkisime emaga nii nagu me kunagi varem seda ei ole teinud, kergelt, väga paljust. ..ta isegi usaldas mulle auto! Nüüd me kohtumisel embame üksteist ja lahkudes samuti. Seda ei ole olnud sellest ajast kui keeldusin emaga ja tema uue mehega koos elamast.”
Palusin Ivarit täpsemalt kirjeldada, kuidas ta tunneb erinevaid kehaosi: jalad, käed, ülakeha, selg, pea, väike vaagen ning seda, kuidas eelnimetatud kehaosad on omavahel seotud, kuidas need koostoimivad.
Järgnevalt me viisime läbi meditatsiooni.
Ma palusin Ivaril võtta mugav lõdvestunud asend, sulgeda silmad ja koondada oma tähelepanu varba otstele, tõusta oma tähelepanuga kuni põlveliigeseni, “silitada” jalalabasid oma pilguga ja tunda “on need minu jalalabab?”. Kui Ivar oli täitnud minu poolt antud juhised andis ta teada, et jalalabad on tema omad ja need on soojad. Samuti toimisime sääremarjadega, põlveliigestega, vaagana liigestega, väikese vaagnaga, ülakehaga, seljaga, kaelaga ja peaga. Kõikidel juhtudel v.a väikese vaagna piirkonnas tundis Ivar kontakti oma kehaga, soojust, “oma “ kehaosa tunnet. Väikese vaagna piirkonnas tajus ta pinget, külmust ja selle keha osa vastuvõetamatust, just kui selles oleks midagi võõrast, häbiväärset, ebameeldivat ja määrdunut.
Seejärel tegin Ivarile ettepaneku viia läbi struktuurne paigutus kujude abil – keha osade paigutus, eesmärgiga tuvastada seni varjatud dünaamikad, mis ilmutavad end just sellisel moel.
Paigutuse päring kõlas: “Tahan täiskasvanud mehe kehasse võtta vastu oma väikese vaagna.”
Sruktuursed paigutused või kehaosade paigutused erinevad selle poolest, et neis töötatakse abstraktsete elementidega või süsteemi ühe osaga, näiteks ühe keha organid.
Enne paigutuse juurde asumist tegin Ivarile ettepaneku jaotada organid nende tähtsuse järjekorras. Esikohale asetas Ivar pea ning kõikidele ülejäänud osadele omistas ta ühesuguse tähtsuse. Ivar selgitas tema poolt esitatud tähtsuse järejkorda sellega, et peab intellekti oma elus määravaks ning keha kõikide selle osadega peab tema hinnangul teenindama intellekti, mis seab ülesandeid, lahendab neid ning juhib protsesse.
Tegin Ivarile ettepaneku valida järgmised kujud: “jalad”, “käed”, “pea”, “ülakeha”, “väike vaagen”. Ivar valis kujud malendite seast ning valituks osutusid etturid. Iga etturi külge kinnitati silt, mis tähistas konkreetset oragnit, mida antud ettur esindas. Iga ettur sai ka tähistuse, mis näitas kus asub kuju “nägu”, et oleks võimalik ettureid suunata nende “pilgu” suunas. Samuti leidis Ivar paigutuse kujukeste hulgast mehe kuju enda esindamiseks paigutuses.
Ivar asetas kujud lauale ja oli ilmne, et kõige väiksem seos on tema ja “väikese saagna” kujude vahel. See kuju jäi Ivari kuju selja taha ning ei olnud suunatud ühegi teise paigutuses osaleva kuju suunas.
Ma küsisin Ivarilt: “Kas sa tunned millegi olemasolu “väikese vaagna” kuju pilgu suunal?” Ivar vastas: “Ei”. Sellel hetkel hakkas Ivar tundma survet genitaalide piirkonnas ja külmust.
“Väikene vaagen” kuju asetus Ivari kuju selja taga võis kaudselt osundada probleemi seotusele vanemate süsteemiga ja/või sündmustega tema vanemate peres.
Ma küsisin: “Kui vanana sa end hetkel tajud?”. Ivar vastas: “Ma olen väga väikene, väga tilluke…”
Tegin Ivarile ettepaneku meenutada mingisugustki infot, mis oli seotud tema varase lapsepõlvega, mingisuguseid pere lugusid.
Ivar jutustas, et kui ta oli umbes 1-aastane siis koer lükkas teda ning ämber keeva veega, mis seisis põrandal elektripliidil läks tema peale ümber. Ema rebis tal sukapüksid jalast koos nahaga. Ivari sõnul oli tema seisund koomale väga sarnane.
Selleks, et kontrollida Ivari päringu seotus eelnimetatud juhtumiga tegin ettepaneku lisada paigutusse veel ühe kuju “ämber keeva veega”.
Juba kujukese valmise käigus tekkisid Ivari kaelale punased laigud, otsaesisele tekkisid kortsud, mis selgelt viitasid pingele. Ta ei suutnud pika aja vältel leida kohta kujule “ämber keeva veega” valides kord paigutuse välja ääreala, kord püüdes “toppida” kuju kujude “ülakeha” ja “pea” , “jalad” ja “käed” vahele. Lõpuks Ivar leidi kujule koha kuju “väike vaagen” selja taga, seejuures nihutas Ivar kõik ülejäänud kujud “väikesest vaagnast” ja “ämbrist keeva veega” oluliselt kaugemale.
Palusin Ivarit keerata iseennast tähistav kuju “näoga” kujude “väike vaagen” ja “ämber keeva veega” poole. Ivar tegi seda teatud vastumeelsusega ning teatas, et temas tõstab pead viha, sõrmed tõmbuvad rusikasse, lihased kogu keha ulatuses tõmbuvad pingule. Taoline energia oli peaaegu oma kõrgpunktis ja oli suunatud “ämbrile”. Juhtisin Ivari tähelepanu sellele, kuidas on muutunud tema keha, kui palju on selles energiat ja jõudu.
Lahendav tekst, mis oli suunatud “ämbri” kujule kõlas järgnevalt:
“Sa oled kõigest ämber keeva veega. Kui ma olin väikene sain ma põletuse. Ma olin väikene ja olen unustanud selle juhtumi, kuid minu keha mäletab. Nüüd ma näen kui sügaval minus ikka veel elab hirm, mis on säilinud sellest lapsepõlve ajast. Nüüd kui ma olen täiskasvanud iseseisev mees, ma näen, et see on kõigest ämber, ämber keeva veega, millega ma nüüd suudan kindlalt toime tulla kui selleks peaks tekkima vajadus. Ma jätan selle sündmuse ja sellega seotud lapsepõlve hirmu minevikku, lapsepõlve, kus on selle koht ning liigun oma elus edasi kergelt ja enesekindlalt.”
Tekst oli koostatud kooskõlas lahendavate, tervendavate tekstide koostamise reeglitega. Üks neist reeglitest on – “kuulutada tõde” või “tuua päevavalgele” teadvuse tasandile see, mis on varjul mälu või alateadvuse sügavates kihtides. Teine võte – eralduda sellest juhtumist või asjaolust, millega klient on alateadlikult seotud. Taoline eraldumine lubab vabastada energia, mis oli “lukustatud” juhtumiga või asjaoluga tekkinud valuliku seose punktis. Just selline vabastamine leidis aset Ivariga, kui viha energia, mida oli vaja, et kompenseerida hirmu põletuse ees, sai vabastatud ja tuli ilmsiks. Kolmas oluline asjolu lahendavas tekstis – suunata vabanenud energia loovasse kanalisse, ellu, tulevikku. Peale seda kui Ivar tõi kuuldavale eelnimetatud teksti hingas ta mitu korda sügavalt sisse, tema näole ilmus naeratus, selg muutus sirgeks ja õlad laiaks, ta hüppas üles jalgadele ja tegi mitu intensiivset liigutust käte, keha ja jalgadega. Kui Ivar oli lõpetanud ja istus küsisin ma temalt, kas ta ei sooviks paigutuses kujude asukohti muuta. Ta asetas kujud nii, et kõik kehaosad oli suunatud Ivari kuju suunas ümbritsedes teda selja tagant varjutamata Ivari kuju vaatevälja.
Paigutuse lõppedes tegin Ivarile ettepaneku viia veel kord läbi sama meditatsioon, mis kohtumise alguses. Ma palusin Ivaril võtta mugav lõdvestunud asend, sulgeda silmad ja koondada oma tähelepanu varba otstel, tõusta oma tähelepanuga kuni põlveliigeseni, “silitada” jalalabasid oma tähelepanuga ja tunda “on need minu jalalabad?”. Kui Ivar oli täitnud minu poolt antud juhised andis ta teada, et jalalabad on tema omad ja need on soojad. Samuti toimisime sääremarjadega, põlveliigestega ja vaagana liigestega. Kui tähelepanu koondus väikesele vaagnale tundis Ivar juba soojust ja sidet selle keha osaga. Täiendavalt palusin Ivaril mõttes väikesele vaagnale öelda: “Ma võtan sind täielikult vastu oma mehe kehasse ja ma olen väga rõõmus, et sa mul olemas oled!”. Edasi Ivar “silitas” oma tähelepanuga ülakeha, selga, kaela ja pead. Kõikides keha osades tundis Ivar kontakti ja soojust, “oma” keaosa tunnet.
Järgmise kohtumise aja määrasin ma kolme kuu pärast.
Vot mida ütles Ivar meie viimasel konsultatsioonil:
“Mul on kõik hästi. Mul on uus töökoht ja töö meeldib mulle. Mul on isegi üks alluv. See on mees, minust tunduvalt vanem. Algul tundsin end ebamugavalt kui pidin täiskasvanud inimest kamandama, kuid küllalt kiirelt leidsin lahenduse, kuidas temaga suhelda ja mitte “leili minna”. Üldiselt olen hakanud igasugustel puhkudel vähem “leili minema”. Varasemalt kui midagi oli teisti, valesti siis ketrasin seda kogu aeg oma peas suutmata rahuneda, kuid nüüd on kõik teisiti. Mul on palju energiat ja seda tuleb juurde, käed-jalad on peaaegu sellised nagu ma sooviksin, kuid nüüd olen ma kindel, et nad saavad just sellisteks nagu ma tahan. Selle aja sees tegin autoga avarii. Kaks päeva olin endast väljas aga siis rentisin auto ja enda oma viisin remonti. Emale rääksin oma “kangelastegudest”, ise imestasin kui kergelt mul see õnnestus. Seegi pani mind imestama, et ta ei hakanud mind seetõttu kasvatama. Emaga on meil suhted head. Juhtub, et läheme ka riidu, kui unustame selle väga kiirelt. Nüüd käin neil külas ja isegi ema mehega teinekord vahetame mõne sõna, teeme nalja, aitame teine teist. Kodu tegin korda, püüan seda korda hoida ja mulle meeldib. Tuju on hea! Mulle on hakanud naudingut pakkuma väga lihtsad asjad. Väga kena tütarlapsega sain tuttavaks. Ma ei kiirusta sündmustega kuid ei mõtle ka “ebaõnnestumisest”, kui suhe muutub lähedaseks siis olen kindel, et kõik laabub hästi!”
See sessioon seisnes Ivari poolses tagasisides, mille järel võis teha kokkuvõtte, et teraapia on lõppenud. Ivari seisund teraapia lõppedes erines kardinaalselt algsest ning omas püsivat iseloomu. Viimases intervjuus rääkis Ivar täielikust rahulolust iseendaga, oma füüsilise- ja emaotsionaalse seisundiga. Töös Ivariga nagu ka teiste klientidega ma asetasin olulist rõhku mitte ainult teraapia seanssidele vaid ka tööle, mida klient saab konsultatsioonide vahelisel ajal isesesivalt ellu viia, tagades sellega teatud mõttes teraapia “katekematuse”. Need jõupingutused, mida kliendid teevad sessioonide vahelisel ajal, mitte ainult ei toeta edu vaid aitavad kliendil leida tee enese juurde, kontakti oma sisemise maailmaga, milleta on väga raske jõuda kindlustundeni, terviklikkuseni, iseseisvuseni ning enesega rahuloluni.
Klient, kelle juhtum on eelnevalt kirjeldatud andis oma nõusoleku andmete avaldamiseks.
Powered by CMSimple_XH | Template by CMSimple_XH | (X)html | css | Login